Autor: Heinz Stark
Inflatsioonitendentsid perekonstellatsioonides
Kui ma 1995. aastal hakkasin Bert Hellingeri Ameerikas konstellatsioonitööd tutvustama, polnud sellest peaaegu keegi kuulnud. Algus oli raske. Psühholoogiline turuplats oli seminaridest üleküllastunud ja konstellatsioonitöö pakkus otsekohest ning mõnikord brutaalselt ausat kokkupõrkehõngulist kogemust koos näilikult direktiivse meetodiga. Ameerika stiilis müügile ei olnud see mitte just väga suunatud. Esmapilgul peeti minu tehtud tööd saksa jämeduseks.
Lisaks ülaltoodule konstellatsioonitöö provotseeris, solvas Ameerika põhimõttelist veendumust ja usku insenerivõimesse. Veendumus seisnes selles, et elu ning maailma seis ja isegi saatus on miski, mis põhimõtteliselt on allutatav teatavale insenerioskusele. Leidub sügav uskumus, et kõik toimib, kui sa tegutsed õigesti.
Hoolimata sellest põhjapanevast konstruktivismist hakkasid inimesed aegamööda konstellatsioonitöö tervendavatest mõjudest aru saama. Lühikese aja jooksul pidin vaatama otsa tõsiasjale, et terapeudid tahtsid, et neid selles töös koolitataks, aga ka et psühholoogiaturul raha tegijad (ja vähem või rohkem kahtlased inimesed) püüdsid oma võimalusest kinni hakata. Nad käisid töötubades ja küsisid palju küsimusi.
Kui tee oli sillutatud, tuli Bert Hellinger ise Ameerikasse, tulid teised, ning konstellatsioonitöö kohandamine Ameerika turule algas.
Mind lõid pahviks toimunud asjad. Näiteks käis üks psühhoterapeut kahel nädalalõpuseminaril – puudutades omaenda peresüsteemi dünaamikate udu – ja kuulutas seejärel avalikult, et ma olen tema välja õpetanud. Ta hakkas ise koolitajana tööle.
Pärast paljusid aastaid kogemusi süsteemse konstellatsioonitöö vastuvõtmisega, kus käiakse mõnel seminaril ja siis kuulutatakse end koolitajaks, järeldasin, et selline õppimisviis on enamikel juhtudel ebasobiv. Selliselt ei saa jõuda sügavuseni, mis on vajalik, et töö avaneks täie jõuga. Lähenemine väljaõppele kui kiirtoidule hoiab sind ja tööd pealiskaudsel tasandil; kaasavõetava toidu kombel puhaste oskusteadmiste omandamine müüdava tootena (mida kattev suhkruvaap garanteerib sujuvama müügi) on, ennekõike, kombineeritud igasuguse “vaimse” pealiskaudsusega.
Selle arengu valgel on mõnedel kummaline idee, et töö kaitseb iseennast või et mitte midagi ei saa ette võtta, mis ka ise on kommentaarideks sellele odavale arengule. [1]
Meie tööle ei sobi ajastu vaimu ees resigneeruda ning astuda puhta kaubanduse lendavale vaibale. Selle töö iseloom on ajastu valitseva vaimuga vastuolus. Prevaleeriv suhtumine on läinud sedavõrd kaugele, et süüdistab Hellingeri ja meie tööd šovinistliku konservatiivsuse jutlustamises.
Konstellatsioonitöö tõelistele asjatundjatele on see vaatenurk täielik nonsenss. Me puutume kokku tõepoolest rabava arhailise struktuuriga, mis on tuletatud üksnes empiiriliselt korratavatest vaatlustest, aga mitte kuidagi ideoloogilistest kontseptsioonidest.
Kui ma lõpuks ei suutnud nende inflatsiooniarengute, mis õnnetuseks hõlmasid ka tegutsevaid terapeute ja seotud alade professionaale, pealtvaatamist tegutsemata kauem taluda, haarasin initsiatiivi, pakkudes formaalset koolitusprogrammi süsteemses konstellatsioonitöös. Tol ajal paistis selline pakkumine rikkuvat formaalse koolituse tabu. Mu taotlus oli siiski teha, mis suutsin, et pakkuda turule hästitreenitud konstellööre, et pikema aja jooksul terad sõkaldest loomulikult eraldataks. Pakutud koolitusprogramm nõudis jätkamist pikema ajaperioodi vältel ning intensiivset kokkupuudet tööga – ja ka enesega.
Iga õpilane seisab silmitsi oma psühholoogilise suhtumisega elusse ja ellujäämisstrateegiate, uskumuste struktuuride ja (kultuuriliste) ideoloogiatega, ning peab vastama küsimusele “millest on parem loobuda?” Uurides ning osaledes vastupanu fenomenis, on vältimatu, et meie oma iseloom, varjud ja pimetähnid on puudutatud. Saab ilmsiks, et tõeline sukeldumine fenomenoloogilis-süsteemsesse konstellatsioonitöösse nõuab enam kui suurem osa inimesi on esimese hooga valmis andma.
Üha kasvav konstellatsiooniseminaride pakkumine üha suuremates kogustes Ameerikasse reisivate konstellööride poolt, jätkab väljaõppe töötoa-kontseptsiooni ning jätab kõrvale kõrgetasemelise väljaõppe kontseptsiooni, mis põhineb pikaajalisel koolitusel. Neil asjaoludel oli imeline tunne lugeda järgmist ühest kirjast, milles paluti rohkem informatsiooni minu pika treeningprogrammi kohta: “Eriti huvitab mind teie väljaõppe kvaliteet. Kuivõrd ma saan osalejana aru selle töö tugevatest mõjudest, siis tunnen, et koolitus peab välja arendama sügava vastutustunde ning et töö tegemiseks on vajalik austus.”
Mõtteid kunstnikuisiksuste koolitamise (hariduse) kohta
Ma väidan tungivalt, et kõik meist, kes süsteemset konstellatsioonitööd õpetavad, peame kriitiliselt oma pakutava üle vaatama, küsima, kas meil on julgust nõuda tudengitelt midagi, mis seisab vastu turu tavaloogikale. Meie orientatsioon siin peaks olema küsimus: kas meie pakutav – struktuurilt, sisult ning meetodilt – suudab välja õpetada lõpetanuid, kes seejärel annavad ning arendavad tööd edasi autentsel viisil?
Berthold Ulsamer avaldas sel teemal hea raamatu. Saksakeelse pealkirja tõlge on “Perekonstellatsioonide käsitöönduslik pool.” Selles raamatus väidab ta, et vaid perekonstellatsiooni käsitöönduslik pool on õpetatav ja õpitav — aga mitte töö kunstiline ning sügav pool. [2]
See aga on suhtumine, mis minus kui kunstnikus tekitab vastuolu. [3] Ma tunnen, et see haridus, mida valdab mitte miski väiksem kui töö perekondade ja klannide hinge heakorraga (ning organisatsioonide ja äride süsteemsete jõududega) on enam kui kohane loomaks väljaõppeprotsesse, mis lähevad käsitööst kaugemale ning lähevad ambitsioonikale eesmärgile arendamaks konstellatsioonikunsti edendamise protsessi. Teisisõnu peaks haridus aitama õpilastel oma teed leida, saamaks õpetajateks, kes leiavad töös loovaid keerdkäike ilma töö autentsust kaotamata, selle asemel et olla keegi, kes lihtsalt rakendab reproktsiooni, teise töö kopeerimist.
Kui me kasutame mõisteid “kunst” või “kunstnik”, siis me ei vaata üldiselt hiigelhulka kunstnikke või vastavat suurepärast kunsti, mis jääb avalikkuse poolt suuremaltjaolt märkamata. Me vaatame väljapaistvaid isikuid nagu Michaelangelo, kes oli kogu elu õnnetu isik, kuid kel õnnestus käsitöö ning kunsti liitmine ületamatul viisil ning kes raius renessansi uue maailmavaate marmorist välja. Kui me vaatame tema tööd, peame uskuma, et teisel pool meeletut töökust ning lihtsat seost aja vaimuga, kusagil toimis etteantud geenius. Kuid miks me eeldame, et see võib juhtuda ainult väga väheste inimestega? Müüti vähestest jumaliku anniga inimestest tervitasid peamiselt need jõud, kes salaja kontrollisid kultuurilisi, ajaloolisi ja sotsiaalseid protsesse – kes otsustasid, millist kunsti avalikkusele esitatakse.
Kogemus sellest, et miski suurem toimib läbi meie, lihtsurelik, on konstellööride hulgas elav. Matthias Varga von Kibed kirjeldas kogemust konstellatsioonitööst kenasti:
Kui paneme seda teadmist või seda taipamist või seda kogemust tähele, juhitakse meid nägema, et see teadmine on ühest küljest täiesti meie teadmine, aga seda viisil justkui oleks see meile antud kingitusena. See paneb meid seda tunnistama teistsugusel viisil, tänutunde ning kingi vastuvõtmise tundega, mitte lihtsalt tundega, et lahendame matemaatilist ülesannet või mõistatust . [4]
Kui mind konstellatsioonitöö täiesti haaras, tundus see just nõnda; ja täpselt samad energiad mobiliseeriti ja said otsa siis, kui ma lõin kunsti.
Seminari lõpus, kui ma vaatan ümberringi ja näen lõdvestunud nägusid, elust säravaid silmi, kui ma tunnetan kuidas ruum minu sees ja ümber on täidetud tänuga, pean sageli mõtlema Joseph Beuysile ja tema arusaamale sotsiaalsest kunstiteosest. Kahjuks ei elanud see 20. sajandi suur kunstnik nii kaua, et oleks puutunud kokku süsteemse konstellatsioonitööga. Ma arvan, et see oleks andnud tema püüdlusele kunsti kui sotsiaalse skulptuuri järgi uue mõõtme. [5]
Mõistet “skulptuur” Beuys ei defineeri kunagi, olles sünonüümne kunstiga üldiselt, või isegi inimesega. [6]
Beuys tõi kunsti ära “üksikutelt geeniustelt” ning jagas selle rahvale tagasi. Tema kuulsad sõnad, et igaüks on kunstnik, ei välista geeniust, vaid sotsialiseerivad selle.
Geenius ei tähenda üksnes loojat, vaid Antiik-Roomas ka kaitsevaimu või inimese, kogukonna või koha olemuse vaimset kehastust. Süsteemse kogemuse valgel me kutsume sedasorti geeniusi, loodusteadustest tulenevalt vähem vaimselt kuid tehnilisemalt “väljaks.”
See kummaline väli, mis võtab meid enda teenistusse ja teeb meile kingitusi, hoolimata kunsti mõiste sotsiaalsest laienemisest, nõuab kunstilist isiksust, tähistavat šamaani, konstellatsioonijõudude maagi, teostavat, transformeerivat ja eesmärgipärast vahendajat. Beuys ise on näiteks. Ta ei jätnud enda “Fluxuse sündmuseid” kunagi vaatajatele. Tema hoiak oli integreeriv ja puudutav, aga ta esindas selgelt sündmuse gravitatsioonikeset, just nagu me seda teame Bert Hellingerilt.
Kui me kirjeldame kedagi kunstnikuna, peame tavaliselt silmas inimesi, kes suudavad endasse võtta avaramat tegelikkust ja seda koguda ja kontsentreerida läbi oma isiksuse ning seda väljendada sobiva vormi leidmise teel. Vastamaks meie küsimustele sellest kuidas õppida ja kuidas õpetada ning toetada kunstniku loomevõime kasvu, peame keskenduma kunstniku isiksusele. Mis iganes on kunstniku isiksuses, mida vormib ja stimuleerib selline haridusprotsess, ei ole ühelgi juhul miski, mis on üksnes ülesande täitmiseks õpitud. See on miski, mis kuulub isiksuse vormiandvasse poolde ning kindlasti kuulub see harimise ning kasvu juurde. Isiksus on suuteline muutuma.
Lõpuks on isiksus ainus avaus, mille kaudu konstellatsioonitöö kui kunstiteos ning kunst võib vormi leida (ning vormi võtmise teel vormib see juba kunstnikku).
Minu arvates seetõttu reformeerib iga tõsine haridus oma olemuse poolest isiksust, hoolimata küsimusest kas õpetajad selles protsessis on sellest teadlikud või mitte.
Pikaaegse kunstide õpetajana erinevates avalikest koolidest kaugemale jäävates valdkondades taipasin, et kõigis õppijates on varjatud individuaalseid esteetilisi potentsiaale. :)))
Miks peaks asjad olema mentaalsete ja psühholoogiliste ressursside osas teisiti, mis puudutab perekonstellatsiooni kunsti ehk süsteemset konstellatsioonitööd?
Need varjatud potentsiaalid asuvad seal, kus paiknevad sotsialiseerumise käigus kõrvale jäetud ressursid, materjalis, mis on pannud vastu jonnakatele katsetele seda kõrvaldada või maha suruda. Kui me suudame need algimpulsid valla päästa ning julgustame koolitatavate potentsiaali, oleme tunnistajaks kaunile liikumisele unikaalsete kunstnikuisiksuste avanemise ja kasvamise suunas.
Need impulsid ning võtmed on muidugi teist laadi kui töö tehnilise poole omandamise protsessis vajalikud sekkumised ja õpetused.
Nad on pigem võrreldavad sekkumistega humanistlikus teraapias edasijõudnud klientidele.
Käsitöö positsioon väljaõppes
Käsitööoskused on seotud tööriistade kasutamisega. Tööriistade valik on seotud materjaliga, mida kasutad, ning nende tööriistade oskuslik kasutamine on miski, mida pead hästi õppima.
Kõik käsitöönduslikud oskused ja tööriistad tuleks koolitusprogrammis kokku koguda. Siia kuuluvad fenomenoloogilis-süsteemse teraapia elemendid: selle eetilised hoiakud, seni omandatud empiirilised kogemused, meetodid, katsed, fenomenoloogilise filosoofia alused, paradoksaalne ja süsteemne mõtlemine, kompleksse ja kohese taju võime. Vajalike käsitööoskuste katalood sisaldab palju enamat kui “armastuse korra” rakendamist või süsteemse konstellatsioonitöö tehnikaid.
Käsitööoskused on alati olnud kunstniku õppekava fundamentaalne aspekt. Produktiivse paradoksina oli see tõsi isegi igasuguse käsitöö suhtes vaenulikul moodsa kunsti ajastul. Hoolimata käsitöö ja kunsti vahelise suhte mõnikord konfliktsest laadist, leidis ajalooliselt aset kunsti ja käsitöö eraldumine. Konstellatsioonikunstis tuleb mõlemaid aspekte võimalikult produktiivsel viisil tasakaalustada.
Kui on tõsi, et konstellöör on siis oma töös hea, kui ta suudab “paindlikult kohaneda erinevate olukordadega”, siis tuleks lubada küsimise esitamist, kus ja kuidas ta need oskused omandab? Mida näiteks mina õpetajana teen õpilasega, kel on jäik iseloom ja kes on reeglite ellurakendamise poolest kurikuulus? Kuidas ma saan aidata ühel või teisel usaldust tugevdada, paljastamaks ennast tasakaalukalt teadmatuse ja suutmatuse (täiesti ebakäsitöönduslikule) tühjusele, mis on fenomenoloogilise tajumise fundamentaalne hoiak?
Kui käsitööst hariduse jaoks piisaks, oleks tõesti midagi sellist nagu õige ja ennustatav konstellatsioon, sest käsitöö tuumaks on teada, kuidas midagi õigesti ja hästi teha.
Aga nagu me teame, ei ole see osa konstellatsioonitööst (või kunstist). Meie aja eduka kunstiteose iseloomus on hea ja vale kategooriate ületamine. Isegi kui see, mis on kohatu, peaks olulises kontekstis muutuma kriitiliseks väljendiks või ajendiks teha suur samm sissemähitusest välja. Samavõrd tähtis on see, et käsitööndusliku tasandi eksimus võib mõnikord äkitselt viia või luua üllatavalt vabastava mõju.
Kolm põhjust, miks enam ei piisa üksnes konstellatsioonide käsitööndusliku poole omandamisest
Esimese generatsiooni kogenud konstellöörid, kes omandasid konstellatsioonitöö kunsti vähem või rohkem omal käel, võivad küsida endalt, kas on üldse vajalik nii sügavalt mõelda õpetamise ja õppimise ning väljaõppe mõistete kohta, vaadates peale teemale, mis iseenesest töös nii imeliselt lahti rullub.
Minu arvates on (vähemalt) kolm kaalukat põhjust, miks ei piisa enam sel kombel käsitöö omandamisest ning miks nii käsitöö kui kunsti omandamine peaks leidma aset struktureeritud ja põhjalikus haridusprotsessis.
1. Kunstnikust “konstellaatori” isiksus, kes on juba haritud, vajab ainult uut materjali ja valdkonna tööriistu ning muutub ja kasvab tööd tehes.
Mul on mulje, et miski muutub nõudluses fenomenoloogilis-süsteemse konstellatsioonitöö hariduse järele. Nooremad inimesed, kel loomupäraselt on vähem elukogemust, tungivad töösse. Nad tulevad erinevatest valdkondadest. Laia (terapeutilise) kogemusega, haritud ja teadvate “psühhonautide” reservuaar on kahanemas. Kas töö on nad alla neelanud või nad liiguvad pensioni suunas.
Oma sügavast konstellatsioonitöö kogemusest visandas Albrecht Mahr Wieslochi kongressil Saksamaal 1999. aastal ideed nõudmistest, mida konstellatsioonitööle asuja peaks täitma.
Kaks väidet on mulle meelde jäänud eriti muljetavaldavatena: kandidaatidel peaks juba olema terapeutiline kvalifikatsioon ning lisaks ei tohiks nad olla nooremad kui viiskümmend aastat.
Kuivõrd ma need nõuded täitsin, polnud minu jaoks raske noogutada ja aplodeerida. Aga ma aplodeerisin ka seetõttu, et teadsin paljudest konstellatsioonitöö tegemise aastatest kui nõudlik see töö on.
Nooremad inimesed, keda töö lummab ja kes tunnevad kutsumust seda teha, rahuldu ootamisega kuni nad on viiskümmend ja siis tagasi tulemisega.
Peab olema võimalus nendes millegi äratamiseks – millegi, mis on viiekümne, tõenäoliselt viiekümne tuhande aasta vanune – tunnetuse, mida enesevalitsus, siirus, julgus ja kindlameelsus sult küsivad, ja sügava usalduse aktiivsetesse jõududesse. Me peame edendama nende julgust austuse ja vastutustundega servani minna ning kohata tegelikkusi, mis siis ilmuvad.
Peab olema viis edastamaks arusaamist, et tervendav konstellatsioonitöö on võimalik üksnes jõulise tagasihoidlikkusega, isegi alandlikkusega. Peame äratama oma julguse alluda protsessile võimalusega sellele alla jääda, kogema tegusid oma ego vastu, lahti ütlema tervenemise ja lahenduse omandist ja originaalsusest ning viimaks, aga seda sugugi mitte tähtsuse poolest, lahti ütlema soovist teada ja võimsast sündmusest isiklikku jõudu usurpeerida.
2. Töö nõuab kunstilisi oskusi
Ülaltoodu (mida me just mainisime) alusel võivad töö asjatundjad kergesti mõista vajadust panustada mõtlemist sügavate õpiprotsesside üle. Selle vajaduse kirjutab ette töö enda jõud.
See jõud suudab meid heita kõrgele või suurtesse sügavustesse, justkui hiiglaslik Vaikse ookeani laine, mis on täis kõmisevat elu ja suurt hädaohtu haarab inimese surfilaual. See nõuab, et me kohandaksime oma isikliku tasakaalustava jõu suuremate sündmustega, et kergesti pääseda hävitavate jõudude hädaohust. Siinkohal on “võime” sünonüümiks usaldusele iseenda oskuste suhtes, pühendumisele suurematele jõududele, mis meid kannavad.
Jõudmaks selle kõrge kunstini, ei piisa madalas vees pladistamisest. Vooruseid, mida me vajame, saame arendada üksnes tõsise harjutamisega – neid ei saa treenida või osta. Kvalifikatsioon tööks piirialal nõuab piisavalt aega kasvuks, jätkuvuseks, kogemuste vahetamiseks ning häid koolitajaid.
3. Süsteemne konstellatsioonitöö on pidevas muutumises
Süsteemne konstellatsioonitöö on ülimalt dünaamilises olekus. Võrrelduna sellega, mis eksisteeris alguses, on ta muutunud komplekssemaks ja diferentseeritumaks. See dünaamiline olek ühtlasi nõuab, et vaatleksime lähedalt vajalikke kvalifikatsioone. Me oleme üksnes alguses; ei möödu aastatki ilma uute taipamiste, läbimõtlemiste, avastusteta. Meile usaldatakse väga noore kunsti areng, mis nõuab kõigilt, kes seda vormivad, ning keda see vormib, et nad saaksid uurijateks, avastajateks ja arendajateks.
Vajalikke omadusi ning jooni ei ole kerge üles korjata või omandada “kummardamise” teel.
Me peame riskima loovalt sekkudes, ühest küljest avastamisvaimuga ning teisest küljest katsetama üksnes sügavaima enesedistsipliini, austuse ning vastutustundega. Isiksuse ja protsessi harmooniast tuleb tasakaalustatud tegevuse tunnetus.
Süsteemsete konstellööride kvalifikatsioonist
Bert Hellinger ise muidugi oli suurepäraseks näiteks konstellöörist, kes esindas ülaltoodud omadusi ja muutis need oma meetodi jaoks oluliseks. Aga kui ma vaatan kõike, mida ta on senini öelnud töö teooria ja õpetatavuse kohta, tundub mulle, et ta kas jättis kõrvale või ei tundnud ära olemuslikku osa. Kus oleks tema töö ilma nende voorusteta? Ilma nendeta, kuidas saaks tema töö saavutada tulemusi nii võimsalt; kuidas saaks see olla nii kohutavalt range, nii armastav, nii täielikult tõhus?
Muidugi ei saa me kõik saada Hellingerideks ja kasvatada oma iseloomu kooliaastatega – või äkki saame? Saada pisut varase Hellingeri taoliseks ei peaks meile minu arvates kahju tegema. Mimeetiline õppimine aitas mul tunda selgust, julgust, väärikust ja jõudu endas, ning selle kaudu mobiliseerida mu enda vastavaid potentsiaale. Inimesed, kes on lõimitud Hellingeri hingetöö protsessi ning kes seisavad selle sügavusega silmitsi, laetakse vääramatult isiksusliku kasvu jõuga ning neile määratakse ülesanne iseennast ette võtta, et arendada oma iseloomu ja isiksust.
Enne kui ma võtan inimese koolitusele vastu, on minu jaoks oluline küsida, kas inimene on samas hääles minuga ning minu töötamise viisiga või mitte. Seetõttu palun õpilastel osaleda kahes või kolmes minu töötoas enne kui oma väljaõpet alustavad.
Ma teen nii, sest koolitaja ja koolitatava kooskõla on mimeetilise õppimise edu aluseks. Mimeetiline õppimine on jäljendav õpikäitumine, mis üksnes ei imiteeri, vaid milles õppija ka identifitseerub viisiga, mil koolitaja oma tööd teeb. Mõnda aega õppija peaaegu kehastab seda inimest või saab olulistes aspektides selleks inimeseks.
Terapeutilise protsessi jaoks tõhusate isiksuslike omadustega laetud koolitaja käitumise inkorporeerimine toob sarnased isiklikud võimed resonantsi õppija vastavate potentsiaalidega. Seega tuntakse koolitaja omadusi ja võimeid enda omadena ning on võimalik, et nende omaduste ja võimete kasutamine võimendub ning neid tuntakse koolitatava poolt enda omana. Nii saab tõhusust ja funktsionaalset jõudu proovile panna ja kogeda kohe praktilises töös.
Eriliseks nõudeks koolitajale siinkohale on lubada või nõustuda nende mimeetiliste protsessidega ja samal ajal olla neile vastandiks. Identifikatsiooni loomisele aitab koolitaja töömeisterlikkus, olles konstellööri mudeliks. Desidentifikatsioon tuleb ebakindluste avaldamisest, koolitaja raskustest, vastamata küsimustest rääkimisest, silmatorkavatest isiklikest piirangutest, teiste konstellööride üritustel osalemisest (väljaõppe kontseptsiooni osana) ja eriti koolitatava eriliste, koolitajast erinevate, isiklike omaduste, nimetamisest ja nende äratundmise ja kasutamise julgustamisest.
Lisaks mimeetilisele õppimisele on minu loodud konstellatsioonikunsti koolituse teiseks keskpunktiks nende eriliste – ning võib-olla avaldumata või alahinnatud – potentsiaalide leidmine, hindamine ja toetamine. Eriti selles aspektis peame nägema, kas koolitajad on vaid head konstellöörid – või ka head õpetajad, eristus, mis kunsti vallas harva toimub. Me leiame kummalise pimeduse lihtsale tõsiasja suhtes, et hea artist ei ole sünonüümne oma kunsti hea õpetajaga. Peaksime oma valdkonnas seda pimedust vältima.
Hiljuti lugesin reklaami konstellatsioonide koolitusprogrammile, mis väitis, et läbiviija on teinud juba enam kui tuhat konstellatsiooni ning et tal seetõttu on nüüd piisavalt kogemusi koolitajaks hakkamaks.
Ma oleksin heameelega lugenud, et lisaks sellele oli tal palju aastaid kogemusi humanistliku teraapia muudes valdkondades, eelistatavalt nendes, mis tegelevad isiksuse transformeerimisega, või et tal vähemalt oleks sügavad kogemused täiskasvanuhariduses.
Mulle tundub, et need nõuded, professionaalsus ja vanus, mida Albrecht Mahr oma kõnes nõudis, peaksid vähemasti olema ühine alus koolitajatele.
Koolitajate võime koolitatavate potentsiaalid ellu rakendada viib koolitatavate tõhusama arenguni, isegi kui need potentsiaalid erinevad koolitaja erilistest omadustest. Püüda kuidagi mudelit dubleerida ei ole see viis, kuidas saab isiklikke kvaliteete ja potentsiaale välja tuua. Neid saab toita üksnes õpilase elav isiksus.
Õpilase potentsiaalid, millest me siin räägima, sisaldavad mitte üksnes varjatut, vaid ka kunstnik-konstellööriks kasvamisel ilmnevat iseloomu takistust. Enamasti on vajalikud mitmed keerukad ja peenekoelised isiklikud teod, enne kui seda mõistetakse ja sellega nõustutakse, ning enne kui neid potentsiaale saab muuta ressursiks.
On mitmeid näitajaid, et süsteemsetel mähkumistel on oluline mõju individuaalse iseloomu moodustumisele või teatavate isiksusetüüpide väljaarenemise toetamisele. […] Pidev väljaõpe pakub võimalust neid süvakihte puudutada, tegeledes asjassepuutuvate jõudude ja dünaamikatega ning saades vastu tulemusi spetsiifiliste protsessile suunatud võimete osas. Me leiame need tavaliselt kohtades, kus koolitatavatel on oma “pimedad kohad”.
Näiteks ükskord, pärast mitme õppesessiooni möödumist oli tudengil märgatavaid raskusi Hellingeri leitud süü modus operandi’ga. Kuna see fenomen ilmnes uuesti ja uuesti, pakkusin välja konstellatsiooni. Kuivõrd fenomen erines selgelt muust käitumisest, oli sel sümptomi iseloom. Me leidsime raske süü dünaamika vanemate põlvkonnas, täiesti varjatuna.
Kui sisemisel lahendusel sellisele sissemähitusele lubatakse kasvada, võib see anda konstellööri isiksusele erilised kompetentsid. Ülaltoodud näite puhul võib areneda eriline oskus süü dünaamikatele – ta praktiliselt hakkab “tundma nende lõhna”.
Need konstellaatorite “pimetähnid”, mida saab muuta kasulikeks omadusteks, võivad samamoodi, kui neid kunagi ei paljastata, muutuda pidevaks takistuseks lahendustele ning vastupanu arendamise allikaks.
Väljaõppe kestusest ja struktuurist
Pole kahtlust, et ülalvisandatud protsess ei saa avaneda “kiirkursusel”, vaid vajab küpsemiseks aega ning pikem suhe koolitajaga võib osutuda vajalikuks. Muul juhul ei ole võimalik mimeetilise õppimise kasulik protsess ega aeg mis on vajalik iseloomu takistuste muutmiseks ja kasvuks või süsteemiliste “pimetähnide” avanemiseks.
Selline kontseptsioon peab hõlmama praktilist kogemust ja supervisiooni pärast lühikest algõpet ning, sellest edasi, kogemusi teiste konstellööridega. See peaks leidma aset koolitusgrupi ja algselt valitud koolitaja jätkuvust katkestamata. Sel kombel saab koos vaadelda väliseid kogemusi ja nende tagasiulatuvaid mõjusid.
Kõrgekvaliteedilise algõppe lühim võimalik kestus peaks minu arvates olema vähemalt kaks aastat. See hõlmab ettevalmistavat faasi (koolitaja tundma õppimine), ning seejärel väljaõpet ennast sissejuhatava faasi ning pikema õppefaasiga. Üheskoos peaks see koosnema vähemalt kuuest kuuepäevasest seminarist ning lisaks mitmest iseorganiseeritud õppegrupist koolitusseminaride vahel. Parem kontseptsioon siiski võiks olla nelikümmend kuni viiskümmend päeva seminare erinevates vormides ja formaatides (praegune treening USA-s koosneb neljakümne üheksast päevast).
Sellise koolituse sisemine struktuur peaks õpilastele andma nii palju loomeruumi kui võimalik ning nii palju tuge ja orientiire kui vajalik. See peaks ka pakkuma praktiliste kogemuste kompleksset valikut.
Õpingutes peaksid toimima peaksid järgnevad põhimõtted:
1. Näidete järgi õppimine
Väljaõpe peaks hõlmama seminare, mille käigus koolitajad ei tööta mitte üksnes õpilastega, vaid ka tavaliste klientidega. Nii on võimalik saada kogemusi suuremast hulgast teemadest ja juhtumitst, inimestest kes kõnelevad erinevaid keeli ja tajuvad maailma erinevalt (erinevate etniliste gruppidega), tervest spektrist klientidest. Lisaks annab see suurima võimaluse õpilastele saavutada resonantsi peidetud, keelatud sissemähitustega oma süsteemides. Selles tähenduses on “keelatud” sissemähitused pimetähnideks, mille loob süsteemiline vastupanu/tabud. Kui sissemähitused, mis paiknevad hinge teadlikumas kihis on ammu hästi lahendatud, viivad sellised vastupanufenomenid sügavamate dünaamikakihtideni, kui need ilmuvad teatavates aspektides uuesti muude klientide töödes.
2. Mimeetiline õppimine
Selline õppimise viis viib fundamentaalsete kvaliteetide nagu julgus, usaldus, väärikus ning rikkumatus, omaksvõtmisele, nagu ülalpool kirjeldatud, sest need on elutähtis osa fenomenoloogilis-süsteemsest konstellatsioonitööst.
3. Praktiline õppimine
Konstellatsioonid õpilaste ringis esinevate tegelike küsimuste lahendamiseks, milles nad viivad läbi konstellatsioone teistele õpilastele kui klientidele, tavaliselt julgustevad edasisi praktilisi katseid teistes keskkondades. Peale selle aitavad need konstellatsioonid koolitajatel välja arendada uute konstellööride spetsiifilisi potentsiaale; nad aitavad ka avastada, milliseid toetavaid meetmeid on vaja.
4. Kehale keskendunud õppimine
Taju on fenomenoloogilis-süsteemse konstellatsioonitöö keskne kategooria. Taju esimese järgu instrument on keha.
Klientide ja esindajate kehakeelega toimetulek, esitatud (emotsionaalsete) kehaasendite, liigutuste ning hingamis- ja lihaspiirangute tugevdamine või ületamine õnnestub kõige paremini, kui konstellööri keha tunneb ise neid liigutusi või kui ta on suuteline nendega koheselt empatiseeruma.
Keha teenib konstellatsioonitöös eristatud ning eristava organina, tehes vahet iseenda emotsioonidel ja kehaaistingutel ning nendel, mille tekitab väli. Veelgi enam, see teenib enda kehaliste reaktsioonide taju klientidest; see teenib teadlikku resonantsi vibratsioonidele, mis me vastu võtame; see teenib grupi atmosfääri ja energiataseme tundmist; ja viimase kuid mitte vähemtähtsana empatiseerib väe lausete mõjuga.
5. Probleemile ja lahendusele suunatud sotsiaalne õppimine
Mulle tundub, et see on oluline osa väljaõppest. Vaja on ruumi arutamaks ebakindlusi, ebaselge meetodi, hägusa teoreetilise baasi ning ideoloogiate küsitlemiseks. Peab olema ruum, milles seada küsimuse alla konstellööri käitumine – ning samuti võimalus jõuda kokkuleppele selles, mis saab olla jätkusuutlik, kindel ja toetav. Torkas silma, kui palju nurinat, segadust, kriitikat ja selguse puudust võis sageli kuulda Hellingeri suurte ürituste pausidel ning järel, aga kui vähe ruumi anti või võeti üritusel nende asjade arutamiseks. Ma tundsin ka viimasel konverentsil Saksamaal, Würzburgis (millel isegi pealkirjas oli nimetus “Konfliktsed väljad”) sedasorti troonistloobumise kliimat.
Väljaõppel ei ole me lunastusdoktriini vastuvõtjad, vaid põneva mõtlemis- ning elukogemise viisi õpilased. Väljaõpe tähendab maadlust kahtluste ning lummusega, taipamisi ning uute küsimuste kerkimist; see tähendab ruumi, kus uurida ebaühtlusi tähelepanekutes ning erandeid kordadele või reeglitele.
6. Uurimispõhine õpe
Õpilased peaksid individuaalselt või uurimisgruppides uurima ning ette kandma eriliste teemadega (süü ja lepitus, adopteerimine, surm ja suremine) seotud põhilisi kogemusi, tausta ja süsteemse sekkumise võimalusi kirjandusest (sealhulgas audio-visuaalsest dokumentatsioonist) ja märkmeid enda praktilisest kogemusest. Sellest peaksid nad arendama avatud küsimusi ja ülesandeid edasiseks uurimiseks. Kogemus näitab, et see viib sisu sügavama mõistmiseni. Veel üks teema siin võiks olla teised terapeutilised teooriad suhtestatuna fenomenoloogilis-süsteemse tööga.
7. Otsene kogemusõpe
Sellises väljaõppeprotsessis õppimine ei peaks siiski olema peamiselt ettevalmistav kursus. See tähendab, et ei peaks vaid töötama aineprogrammist ja süllabusest läbi eesmärgiga osata midagi hiljem kasutada. Arutlustel, küsimustel ja teemadel peaks olema koht elus, nad peaksid olema juurdunud vahetusse praksisesse ja igapäevased erialased kogemused peaksid järgnema sellele, mis meid tegelikult mõjutab… peaksid “hingeliikumistele” hetkes järgnema.
Üldiselt ei peaks neid mõtteid mõistma soovitusena väljaõppe korraldamiseks koolituse või pedagoogilise lähenemisena. Pigem mõistame me, et koolitus sarnaneb konstellatsioonitööle endale – ei piisa oma intuitsiooni usaldamisest. Kui me usaldame ainult seda intuitsiooni, on meil oht muutuda struktuurituks ja meelevaldseks. Struktureeritud teadmise kindlal alusel võime seista silmitsi vahetult ilmuva fenomeniga, kaotamata silmist kogu väljaõppe nõudmisi.
8. Töötav õpe
Parim ruum õppimiseks on reaalne ruum. Õpilased peaksid, pärast aluste omandamise perioodi, hakkama konstellatsioonidega tööle väljaspool koolitusseminare, omal vastutusel, klientide reaalsete küsimustega. Selles kohas saavad nad tegutseda, järgi mõelda, õppida tundma fenomenoloogilise kohaloleku ja struktuurse teadmise kokkupuudet. Väljaõppegrupp peab muude ülesannete kõrval ühtlasi muutuma toetavaks peer group’iks, et kasvada välja supervisioonigrupiks.
Need peer-supervisiooni kogunemised võivad olla kasulikud kaua pärast väljaõppe lõpetamist, toetamaks kolleegide professionaalseid vajadusi.
Eelnevast võib tekkida mulje, et ma soosin väljaõpet kui teatavat sorti pikaajalist teraapiat. On tõsi, et ma arvan, et intensiivses treeningus on terapeutilised elemendid vältimatud ja isegi soovitavad, kuid ma ehitasin sisse strukturaalsed elemendid, et takistada nende ülevoolamist. Minu väljaõppe korraldus moodulite süsteemina toob külalisosaliste näol pidevalt muutuva koolitusseminaride korralduse. Nad pakuvad huvitavaid juhtumeid, mis sobivad õpirühmade teemadele ning panevad omaenda kohalolekuga piduri ülevoolavatele grupidünaamika protsessidele.
Arusaam, et intensiivne väljaõpe fenomenoloogilis-süsteemses konstellatsioonitöös on parim lühiajaline teraapia, on õige selle osa kohta tööst, mis on teraapiline. Osa sellest tõhususest lühiajalise teraapiana on tingitud sellest, et konstellatsiooniprotsess lõpetatakse pärast lahenduse lahvatamist kõrgel energianivool. Tarbetud sõnad, integratsioonikatsed, arutlused või muud terapeutilised meetmed ei takista seda lõpetust. Lahenduse pildid ja kogemused või uued perspektiivid suunatakse tagasi hinge sügavatesse teadvustamata kihtidesse selleks, et töötada edasi omaenda kasulikel viisidel. Konstellöör astub sel hetkel tagasi.
Jätkuv kontakt samade inimestega paistab esialgu olevat sellele hoiakule vastupidine. Aga regulaarne kontakt õpilastega pikema perioodi vältel näitab mulle selle asemel, nii nagu ka näitab klientide perioodiline naasmine ning lõppkokkuvõttes ka mu enda ajalugu konstellatsioonitööga, et sissemässitused on kompleksset laadi ning et sageli on neid palju kihte.
See, mida siin on vaja teha, on jätta need osad, mis on juba leidnud lahenduse, rahule, nii et mõju saab neis toimida ning siiski jätkata tööd pingestatud segmentidel. See nõuab tundlikku tegutsemist ning sellest võib saada väljaõppe aspekt, element teel konstellatsiooni kunstini. Sellel platvormil peaks olema selge, et ka treeneritel peaks olema koht, kus nad saavad jätkata tööd osana omaenda süsteemis.
Vana ütlus, et me saame kliente saata ainult nii kaugele nagu me ise saime minna on tõsi ka süsteemses korrelatsioonis.
1. Paistab, et sellised müstifikatsioonid on tavaline asi inimeste hulgas, kes loovad enda ümber vaimse õhustiku. Probleemile otsa vaatamise asemel võime kuulda asju nagu “sel puhul pean ma konsulteerima väljaga”, mis tähendab, et konstellatsiooni kasutatakse ennustamiseks. Valdkonna eheda poole peal, võib-olla isegi Bert Hellingeri endaga, tekib mul mulje et hingeliikumise ning ühe suurema hinge mõistega võib tagasiteel olla kõikereguleeriv jumal olla ning rangelt fenomenoloogilisel lähenemisel on oht muutuda teoloogiliseks.
2. Bertold Ulsamer: […] “Kunst ja sügavus ei ole õpetatavad, käsitöö on. Vähesed geeniused, kes vallutavad uusi territooriume, ei peaks unustama arvukaid käsitöölisi.” Hilisem inglisekeelne väljaanne raamatust järgis minu ettepanekut käsitleda konstellatsioonitööd kunstina!
3. Seitse aastat õppisin ma Kunstiakadeemias ja õppisin kauneid kunste, mida ma hiljem palju aastaid õpetasin.
4.-8 […]
9. Kui ma idealistlikult usuksin, et kunstianne langeb kuidagi taevast alla, polnuks mul kunagi olnud julgust astuda kaunite kunstide akadeemiasse. Kahtlemata on enam või vähem soodsaid eeldusi, millega keegi võib sellise haridusega alustada. Minu kogemuses osutuvad sellised eeldused aja jooksul eelarvamusteks, mis ei pea vastu sellele, mida kunstitöö tegelikult nõuab. Seetõttu pole üllatus et eriti just kunstilistes valdkondades me saame aru, et kunstniku isiksus on paljudel viisidel toetatav õpetamis- ja õppimistegevusega, et edendada isiklikku kunstilist kontseptsiooni, koos isikliku kunstilise keele või isikliku käekirjaga.
10. […]
11. Õpetades kogesin ma kõiki kunstitudengeid, kes tulid käsitööst (käsitööoskustega või disainikoolidest), olevat suurtes raskustes. Nende kindel jalgealus teadmiste, sisseharjutatud oskusteabe ning (reeglite) rakendamises raputati läbi. Inimesed, kes töötavad teraapia kui austusväärse käsitööga on konstellatsioonitöö kunstis algajad. See nõuab neilt täiesti teistsuguseid asju. Ma mäletan, kui palju endale hästi tuttavast reichiaanlikust kehateraapiast, geštalt- ja kunstiteraapiast pidin ma hülgama, kui ma hakkasin fenomenoloogilis-süsteemset kehatööd usaldama.
12. “Piiri peal töötamine” on mõiste, mille lõi Bert Hellinger mitmetes oma loengutes; see viitab süsteemse konstellatsioonitöö põhilisele toimimisviisile. Kuna sekkumised konstellatsiooniprotsessis teenivad sageli allpool lasuva varjatud dünaamika nõuet, on neil uuriv, katsetav iseloom, nad on nii-öelda sondid. See tähendab, et kui me otsime, me oleme harjunud minema äärmuslikuks, servale, “piiri peale”. Me uurime esiteks kõige hullemat võimalust, et dünaamikat leida, ning jätkame tagurpidi liikudes, kui vajalik, kasutades küsimust, mis veel siin on võimalik, ja mis võib kooskõlatu informatsiooni paiknemises tähenduse luua? Näiteks võib leida dünaamika, milles on ilmne, et süsteem jäi kinni ja esindused toimuvad hilisemates generatsioonides, sidudes meie kliendi surnud suguvõsaliikmega. Süsteem näitab ka süü märke, lepitust kliendi käitumise ja elusoorituse kaudu. Me katsetaksime, kas selle taga oli mõrv. Aga kas on seal veel fenomenide kooskõlatuse märke, mis näitaksid: jah, seal oli midagi sarnast, aga mitte täpselt, et me oleme suunatud millelegi vähem dramaatilisele, aga osaliselt sarnaste mõjudega. Võib lõpuks leida, et oli õnnetus ning süsteemi ellujäänud liikmed kannavad palju süüd, või et keegi asjassesegatu süüdistas süsteemi liiget kuriteos või vähemalt õnnetuse põhjustamises. Sedasorti käitumine tavaliselt toimub saatusele alistumise ja leinamise ning itku vältimatu valu asemel. Selline tööviis nõuab konstellöörilt suuri oskusi, tunnetust ja julgust.
[Eestikeelne tõlge esseest The Art of Family Constellation: Conceptual Thoughts About High Quality Training teoses Systemic Constellation Work is an Art. Essays 1999-2005, lk 43-66. Saksa keeles ilmunud ajakirjas Praxis der Systemaufstellung, 1/2002, lk 6 jj.]